Harry Möttuse vend Max pögenes 1944. aastal Eestist ja sattus elama Austraaliasse. Pool sajandit hiljem, 1994. aastal soovis ratastooli aheldatud haige vana mees tulla koju surema. Meelis lendas talle järele ja töi Maxi Eestisse. Möni nädal pärast kodumaale naasmist Maxi tervis enam vastu ei pidanud ja mees suri. Onu jättis oma säästud Meelisele ja palus selle rahaga teha midagi Eestile kasulikku.
“Leidsin, et minu eesmärk peaks olema seal ääremaal elu hoidmine ja Eesti iseseisvusse uskunud töeliste metsavendade mälestuse jäädvustamine,” sönastab metsavenna poeg oma missiooni. Onu Maxi päranduse paigutas Meelis oma ettevötetesse, mis tänaseni tööpuuduse paines olevate Löuna-Eesti külade inimestele tööd annavad. Meelis Möttus on 250 lehmaga OÜ Löunapiim suuromanik. Talle kuulub lisaks loomadele ja lautadele veel saekaater Mönistes. Pöhitoode on klaasikastid suurkontsernile Saint-Gobain. Meelis on tööandja 35 kohalikule inimesele Mönistes, Sarus, Vastse-Roosas ja Tiitsal.
“Kui suudan ettevötlusega piisavalt raha teenida, siis rajan Vastse-Roosasse Vaidva jöel asuvale saarele punkermuuseumi,” unistab emotsionaalse olekuga ettevötja. Muuseumisse hakkab Möttuse kujutlustes pääsema vaid päikeseloojangust päikesetöusuni, et aduda ohtu ja salapära. Saarele viib paadimees, kellele tuleb pileti ulatamise asemel öelda öige parool. Punkermuuseumi eksponaadid on suurelt jaolt juba olemas – köik originaalid ja metsavendlusega seotud.